Kolm Põrsakest

Isa, kas meie kodus raamatukogu on?“ küsis Olja.
„Muidugi!“ vastas isa uhkelt. Ta lõi kapiuksed valla. Kuid tühjadelt riiulitelt paistis vaid üks raamat: „Kuidas käituda lasteaias“.
„Ahah, nojah,“ taipas isa. „Raamatud on seal – diivanil. Kohe ... Pane silmad kinni.“
Isa tõstis raamatud diivanilt kappi ja käskis: „Tee lahti!“
„Aga miks meil pole raamatkoguhoidjat?“ küsis Olja.
„Noh, neid pole koduraamatukogudes vaja.“
„On küll vaja,“ tegi Olja oma lasteaiaõpetaja häält. „Meie raamatud vedelevad diivanil laiali. Aga raamatukoguhoidja sunniks neid kohale panema.“
Tuppa tulid ema, vanaema ja vanaisa.
„Õige!“ arvas ema.
„Õige!“ arvas vanaema.
„Vale!“ arvas vanaisa.
„Mina olen raamatukoguhoidja!“ otsustas Olja. Ta asetas ninale vanaema prillid ja vaatas karmilt isale otsa. „Eesnimi, perekonnanimi?“
„Misasja?“ oli isa kimpus.
„Pe-re-kon-na-ni-mi. Kas panete ennast lugejana kirja?“
„Mina seda mängu ei mängi!“ pahandas isa. „Oma nukkusid võid sa kirja panna. Ja neile värvivihikuid jagada. Aga füüsikaraamatud saan ma ka niisama kätte.“
„Eks me vaata,“ arvas Olja.
Ta võttis veepüstoli ja hakkas ümber raamatukapi tiirutama. „Seis! Kes tuleb?“
„Mina,“ ütles isa vapralt. Ta kandis vetthülgavat mantlit. „Ma vajan molekulaarfüüsika ja termiliste nähtuste leksikoni.“
„Aga kas te registreeritud olete?“ küsis Olja. Ja tulistas lakke hoiatuslasu.
„Ära tee!“ karjatas isa.
Ta kartis, et kui vesi ära kuivab, jäävad lakke laigud. Ja ema ütleb jälle, et tuleb remonti teha. Aga remonti vihkas isa üle kõige maailmas.
„Annan alla!“ hüüdis isa. „Ma hakkan lugejaks! See tähendab, ma tulin registreeruma raamatukogu lugejaks! Gavrilov, Sergei Nikolajevitš!“
Nüüdsest peale tuli isal omaenda kodus kõik raamatud riiulisse tagasi panna. No küll on jama!
 
Autor: Artur Givargizov
Vene keelest tõlkinud Ilona Martson