Kolm Põrsakest
Click here to edit subtitle
Eesti muinasjutud
Raamatukogu
|
|
comments (1)
|
Isa, kas meie kodus raamatukogu on?“ küsis Olja.
„Muidugi!“ vastas isa uhkelt. Ta lõi kapiuksed valla. Kuid tühjadelt riiulitelt paistis vaid üks raamat: „Kuidas käituda lasteaias“.
„Ahah, nojah,“ taipas isa. „Raamatud on seal – diivanil. Kohe ... Pane silmad kinni.“
Isa tõstis raamatud diivanilt kappi ja käskis: „Tee lahti!“
„Aga miks meil pole raamatkoguhoidjat?“ küsis Olja.
„Noh, neid pole koduraamatukogudes vaja.“
„On küll vaja,“ tegi Olja oma lasteaiaõpetaja häält. „Meie raamatud vedelevad diivanil laiali. Aga raamatukoguhoidja sunniks neid kohale panema.“
Tuppa tulid ema, vanaema ja vanaisa.
„Õige!“ arvas ema.
„Õige!“ arvas vanaema.
„Vale!“ arvas vanaisa.
„Mina olen raamatukoguhoidja!“ otsustas Olja. Ta asetas ninale vanaema prillid ja vaatas karmilt isale otsa. „Eesnimi, perekonnanimi?“
„Misasja?“ oli isa kimpus.
„Pe-re-kon-na-ni-mi. Kas panete ennast lugejana kirja?“
„Mina seda mängu ei mängi!“ pahandas isa. „Oma nukkusid võid sa kirja panna. Ja neile värvivihikuid jagada. Aga füüsikaraamatud saan ma ka niisama kätte.“
„Eks me vaata,“ arvas Olja.
Ta võttis veepüstoli ja hakkas ümber raamatukapi tiirutama. „Seis! Kes tuleb?“
„Mina,“ ütles isa vapralt. Ta kandis vetthülgavat mantlit. „Ma vajan molekulaarfüüsika ja termiliste nähtuste leksikoni.“
„Aga kas te registreeritud olete?“ küsis Olja. Ja tulistas lakke hoiatuslasu.
„Ära tee!“ karjatas isa.
Ta kartis, et kui vesi ära kuivab, jäävad lakke laigud. Ja ema ütleb jälle, et tuleb remonti teha. Aga remonti vihkas isa üle kõige maailmas.
„Annan alla!“ hüüdis isa. „Ma hakkan lugejaks! See tähendab, ma tulin registreeruma raamatukogu lugejaks! Gavrilov, Sergei Nikolajevitš!“
Nüüdsest peale tuli isal omaenda kodus kõik raamatud riiulisse tagasi panna. No küll on jama!
Autor: Artur Givargizov
Vene keelest tõlkinud Ilona Martson
Hajameelne kassipoeg
|
|
comments (0)
|
Kord hommikul ärkas kassipoeg ja tahtis süüa. Ta jooksis perenaise juurde aga äkki unustas, kuidas kassikeeles küsida süüa. Perenaine ei saanudki aru, miks kassipoeg oli tulnud tema juurde ja kaasipoeg jookseb nutuga õue.
Õues ta nägi hobust.
– Miks sa nutad? – küsib hobune.
– Ma nutan sellepärast, et tahan väga süüa, – vastab kassipoeg, – aga olen unustanud, kuidas küsida.
– Ole mureta ja ära nuta, – räägib hobune,– ma õpetan sind, kuidas tuleb küsida. Ütle:“Iha–haa!“, – ja sulle antakse süüa.
– Mis sa nüüd! Kassipojad ei hirnu.
Kassipoeg jookseb veelgi suurema nutuga edasi.
Aasal kohtas ta musta lehma.
– Miks sa nutad? – küsib lehm.
– Ma nutan sellepärast, et tahan väga süüa, – vastab kassipoeg, – aga olen unustanud, kuidas küsida.
– Ole mureta ja ära nuta, – räägib lehm,– ma õpetan sind, kuidas tuleb küsida. Ütle:“Muu–uu!“, – ja sulle antakse süüa.
– Mis sa nüüd! Kassipojad ei ammu. Nad küsivad teistmoodi, – ütleb kassipoeg ja jookseb edasi.
Lammas kuulis kassipoja nuttu ja küsib:
– Miks sa nutad, kassipoeg? – küsib lammas.
– Ma nutan sellepärast, et tahan väga süüa, – vastab kassipoeg, – aga olen unustanud, kuidas küsida.
– Lähme, ma õpetan sind, – ütleb lammas. Ütle:“Mää–ää!“, – ja sulle antakse süüa.
– Ei, ei! – karjub kassipoeg vastu, – ainult lambad määgivad, kassid küsivad teistmoodi.
Ja ta jooksis tagasi maja poole.
Aia ääres nägi kassipoeg valge kana.
– Miks sa nutad, kassipoeg? – küsib kana.
– Ma nutan sellepärast, et tahan väga süüa, – vastab kassipoeg, – aga olen unustanud, kuidas küsida.
– Kohe sulle antakse süüa. Ütle vaid:“ko–ko–koo!“, – ütleb kana.
– Ei, mis sa nüüd! Kassid ei kaaguta! – valab pisaraid kassipoeg, – aga kuidas nad küsivad, ma unustasin.
Ja jooksis edasi.
Nüüd tuli tarest must kõuts ja ütleb:
– Ainult mina ütlen sulle, kuidas tuleb näljasel kassipojal küsida süüa: mine kööki perenaise juurde, ta just praegu kurnab piima. Ja ütle“näu!“
– See on juba õige jutt! – läks kassipoeg rõõmsamaks. – Nii tulebki küsida!
Ta jooksis kööki perenaise juurde ja hakkas haledalt paluma:
– Näu! Näu!
Perenaine sai kohe aru, et kassipoeg on näljane.
– Vaeseke! Miks sa vaikisid terve päev, et tahad süüa?
Ja perenaine kallas kassipojale piima. Kassipoeg jõi kogu piima ära ja enam kunagi ei unustanud, et tuleb alati paluda, kui tahad süüa.
– Näu! – kordas kassipoeg, – näu!
